Mängulise õppe teoreetiline taust
Lapsed tahavad mängida. Mängides on nad valmis õppima ükskõik mida.
Anneli Morgensen |
Mängu olemusest
Salumaa ja Talvik (2003) on öelnud: „Mäng on kindla eesmärgi ja struktuuriga õppetegevus, kus stimuleeritud ülesande kaudu toimub kogemuslik ja avastuslik õppimine, st teadmisi saadakse kogemise ja avastamise teel.“ (Kaupmees, 2012) Mängud saadavad inimest kõigil arenguetappidel, kuid kõige intensiivsemalt on need kasutuses varases eas, kui õppimise intensiivsus on maksimaalne. Mängudel on kindlad omadused, mis muudavad need populaarseks ja mõjutavad nende efektiivsust õppimise otstarbel. Mängimisel on oluline suurendada mängija kaasatust mängu. Head mängud võivad Ameerika psühholoogi Csikszentmihalyi sõnul tõmmata kaasa kulgemisse ja anda vookogemuse. Selleks aga peab mänguline tegevus olema optimaalse jõukohasusega ning selgete eesmärkidega. Mängija oskused peavad olema kooskõlas või kõrgemad pakutud väljakutsest. Mänguline tegevus peab olema meeldiv ja selle üle tuleks omada kontrolli, et tekiks ekstaas ja kaoks ajataju. Mängus on oluline saada ka tagasisidet. (Rugelj & Pata, s.a.) Lisaks arenevad mängus kõik psüühilised protsessid ja isiksuseomadused, eelkõige taju ja fantaasia, mis on igasuguse loomise ning loovmõtlemise alus. Mänguga kaasnevad probleemid õpetavad last lahendama nii sisemisi kui ka väliseid konflikte. Mäng toob esile iga lapse iseloomu eripära, õpetab teistega koostööd tegema ning lahendama situatsioonis tekkinud probleeme. Mänguline keskkond innustab lapsi probleeme otsima, küsimusi esitama ning nendele vastama, andes rohkelt võimalusi loovaks mõtlemiseks ja probleemide lahendamiseks. (Niiberg ja Linnas, 2007) Samuti on mäng otsene õpiprotsess, mis pakub pinget, annab kogemusi ja võimalusi. Õpetaja või lapsevanem on tegevustes toetav suunaja, kaasosaline ning õpikeskkonna aktiivne liige, kes tunneb lapse tegevuse vastu huvi, toetab, julgustab, on kannatlik ja tähelepanelik nõustaja, mitte faktiteadmiste jagaja. (Nugin, 2013) |
|
Mängud ja õppimine
Jelena Strebeleva on raamatus „Laste arendamine ja õpetamine didaktiliste mängude abil“ öelnud, et õppekava materjali omandamine sõltub õpetusmeetodite valikust. Vajalik on kasutada võtteid, mis äratavad laste tähelepanu ja tekitavad neis huvi toimuva vastu. Mäng tervikuna on lapse peamine tegevus. Seega on didaktilisel mängul kaks eesmärki: õpetav, mida juhib täiskasvanu, ja mänguline, millega tegeleb laps. Mõlemad eesmärgid täiendavad teineteist ja kindlustavad õppekava omandamise. Oluline on silmas pidada, et laps, kellel on raskusi õppekava materjali omandamisega, saavutaks mängulise eesmärgi. Järelikult on õppekava omandamise tingimuseks mängulise eesmärgi täitmine. Didaktiline mäng on õppeviis, mida saab kasutada igasuguse õppematerjali omandamiseks individuaalses ja grupitöös. Mängu saab kasutada nii muusikalistes tegevustes kui ka jalutuskäikudel. (Strebeleva, 2010) Mängu käigus peaks mängija valima oma lähimast arengu tsoonist lähtuvalt mängu keerukuse ja sotsiaalse ning emotsionaalse taseme. Lähima arengu tsooni mõiste on defineerinud Võgotski, kes ütleb, et õppimine toimub kõige edukamalt lähima arengu tsoonis, kus toetaja(te)ga koos omandatakse eesmärgid, milleni üksi tegutsedes veel ei küünita. Mängustatud õppimist iseloomustavad mängusiseste ja mänguväliste elementide vaheldumine, mis aitavad paremini teadvustada õpieesmärke, teadmiste üle kandmist uutesse olukordadesse, toetavad teoorialoomet ja üldistamisoskust ning teiste ülekantavate oskuste kujunemist. Õppekeskkonnas võiks mängudele järgneda sobivates rühmades arutelud mängus kogetu kohta. Mängujärgne arutelu võimaldab õpitut üle kanda teistesse kontekstidesse. Õpilaste tähelepanu peaks suunama mängu käigus toimuva ühistegevuse, läbirääkimise ja probleemilahendamise oskustele, pannes neid mõtlema, mida oleks saanud teha teisiti. Mängu uuesti mängides ja mängus kogetut ümber jutustades saavad õpilased oma teadmisi kinnistada. Mängujärgsetes aruteludes võib mõelda välja teisi olukordi, mis oleks võinud mängu käigus ette tulla. (Mängustatud õpe, s.a.) Kui küsiti matemaatikaõpetaja Anneli Morgenseni käest, mida lapsed matemaatikatunnis õppida tahavad, vastas ta nii: „Lapsed tahavad mängida. Mängides on nad valmis õppima ükskõik mida, sealhulgas arvuti abil. Kui teooria on käes, jagub ka rõõmuhetki ülesannete lahendamisel. Mängulised õppematerjalid peaksid olema õpilasele kergesti kättesaadavad. Iga veebileht, kuhu tuleb eelnevalt registreeruda, pigem peletab.” (Morgensen, s.a.) Üks hästi koostatud või valitud õpiotstarbeline enesekontrollil põhinev mäng on parim võimalus tuua koolitundi vaheldust, muutes nii mõnegi rutiinse ja tüütuna näiva tegevuse köitvaks ja huvitavaks, kirjutab Jäneda kooli õpetaja Tiia Salm. (Salm, s.a.)
|
|
Viidatud kirjandus:
|